EuroSteel1

Tallinna Tehnikaülikool
Majandusteaduskond
Organisatsiooni ja juhtimise õppetool
EuroSteel1
Ergo Metsla, kevad 2005
Enrico põrnitses sünge näoga oma mobiiltelefoni. Oli reede õhtu ja ta ootas Praha lennujaamas
kojulendu. Veel mõni hetk tagasi, enne seda neetud telefonikõnet, oli ta tundnud end hästi. Ta oli
väsinud, kuid see oli segu rahulolust ja teadmisest, et möödnud nädal oli olnud edukas. Enrico oli
külastanud kahte grupile üliolulist põhitarnijat. Ta oli pidanud mõlemaga pikki ja ja väsitavaid
läbirääkimisi ning tal oli õnnestunud oluliselt parandada tarnetingimusi. Ta oli mõlema tarnija juures kahekordistanud krediidilimiiti ning pikendanud maksetähtaegu. Enrico oli rahul. Ta oli enda
arvates teinud head tööd ja peagi pidi see hakkama kajastuma kogu grupi töös ja tulemustes. Ta oli
mõttes käsi hõõrunud ja arvutanud, millist positiivset efekti annab krediidilimiitide suurendamisest
saadav käibemahtude kasv tema kaks viimast aastat kahjumiga maadelnud ettevõttele.
Enrico oli hea läbirääkija, seda teadsid kõik. Peale selle oli ta suurepärane kuulaja ja veenev
nõuandja. Hoolimata oma kolmekümne neljast eluaastast oli tal juba 12-aastane kogemus juhtimise
ja rahvusvahelise äri alal. Ta oli osalenud Eesti esimese suurettevõtte earastamises ning olnud selle
reorganiseerimise juures ning esimese tütarettevõtte looja, käivitaja ja tegevjuht. Ta ei kahelnud
hetkegi, kui 8 aastat tagasi oli võimalus management buyout kaudu see tütarettevõte välja osta.
Enrico oli kaasanud omanikeringi ka ettevõtte toonase finantsjuhi Primo ja müügidirektori André.
Põhjus oli ülimalt lihtne: nad olid ühe vanused ja väga head sõbrad ning moodustasid tänu oma
erinevatele isikuomadustele suurepärase meeskonna. Primo oli endiselt EUROSTEEL’i
finantsdirektor, Andrést oli saanud kommertsdirektor ning nad olid kolm aastat tagasi oma
meeskonda müügidirektoriks võtnud ka kahekümne kuue aastase Reemo.
Rahuliku olemisega Primo oli nende südametunnistus, hullude ideede filter, tasakaalustaja. Ilma
tema konkreetsuse ja konservatismita oleksid nad ammu omaenese uute ettevõtmiste ja tulevikuplaanide sekka püüdmatult lahustunud. Primo oli finantsvirtuoos, ta suutis isegi negatiivse rahavoo
korral arveid õigeaegselt tasuda ja leida kusagilt täpselt õigeks ajaks vajalikke vahendeid
Enrico helistas nagu alati kui ta tahtis emotsoonidevaba infot saada Primole. “Mis toimub?”, küsis
ta ilma sissejuhatuseta. “Eee ... ei saa hästi küsimusest aru ...” vastas Primo rahulik, unisena tunduv
hääl. “Töö toimub,” oli tunda irooniat tema hääles. “Rahad laekuvad, käibed on head ..." Enrico ei
läinud lõõpimisega kaasa: “Ma mõtlen ladu! Remps helistas ja oli närvis. Tundub, et André on vindi
üle keeranud.” Primo venitas vastust: “Kuule, ma ei tea. Käisime Andréga koos lõunal, oli teine küll
kehvas tujus aga otseselt midagi ei kurtnud. Mis siis lahti on? Mingi jama või?”
“No kust mina tean,” vastas Enrico kärsitult. “Remps helistas mulle just ja ütles, et tal on konkreetselt siiber ees, et André viskab tal üle ja et tema enam nii tööd teha ei saa. Imelik, Remps tavaliselt nii ei tee. Ta on ju vana rahu ise. Künnab vagu nagu tank ja ei lase ennast millestki kõigutada.
Praegu tundus ikka endast tõsiselt väljas olevat.” Enrico lisas: “ Ta ütles veel midagi umbes sellist,
et André on vist lolliks läinud, segab konkreetselt müügiosakonna tööd ja on laos paraja kaose
tekitanud. Saadab kliente minema, laseb neil homme tagasi tulla jne. Müük pidi lollis olukorras
olema.” Kokkuvõttes ei osanud Primo midagi tarka öelda ja Enrico otsustas helistada Andréle.
EUROSTEELI’i kommertsdirektor ja üks omanikest André teadis ja oskas peaaegu kõike ja ta võis
olla ühekorraga kõikjal. Tema tugevaim külg oli praktilise tegusemise oskus. Ta suutis asendada nii
1
Juhtimisalase lühijuhtumi autor: Ergo Metsla. Kopeerimine ja kasutamine ilma autori nõusolekuta keelatud. Õppetöös
kasutamiseks võtta ühendust kas TTÜ Organisatsiooni ja juhtimise õppetooliga või otse autoriga: ergo[]bermet.ee
Ergo Metsla 2005
müügipersonali kui laotöölisi. Vajaduse korral ronis ta sildkraana kabiini ja oli võimeline kraanat
juhtima ning autosid laadima. Ta vastutas ettevõte tehnika eest, ning tema kontrolli all oli ka
automaatsaeliinide töö, vajaduse korral suutis ta ka nende liinide peal tööd teha. Peale selle tundis
André ka suurepäraselt nende äri. Ta oli üks kõige rohkem koormatud inimesi firmas. Reemo saigi
mõned aastad tagasi müügimeheks tööle võetud just seetõttu, et André ei jõudnud enam füüsiliselt
kõikide asjadega tegeleda. Hiljem oli kogu müügitöö koondunud Reemo kätte, kellest sai müügidirektor. André osaks jäi firma tehniline külg, sealhulgas laomajanduse korraldamine ja logistika.
Telefonist kostis André hääl: “Sa helistasid ennem ka? Mul oli telefon kontoris, ajasin laos
meestega juttu, planeerisime esmaspäevaseid töid. Siin on pisut kiireks läinud.”
“Kuule jah,” alustas Enrico ääri-veeri. Ta teadis, et Andrél oli kalduvus asju isiklikult võtta ja iga
väiksemagi probleemi puhul enesekaitset ehitama hakata. “Ma saan aru jah, rääkisin mõne aja eest
Reemoga, ta oli pisut mures. Ütles, et kliente ei jõua teenindada.”
“Õige! Ei jõua jah” oli André nõus. “Natuke oli ütlemist plikadega, ma ei tea võib olla ütlesin pisut
karmilt, aga minu arust erilisi probleeme ei olnud.” Enrico oli ettevaatlik. “Aga mulle tundus, et
kogu müügi pool oli nagu pisut solvunud lao peale? Remps tundus lausa vihane olevat?!”
Peale väikest pausi ütles André: “Ei tea. Ta nohises siin jah õhtupoole ja suurt ei rääkinud. Aga
mulle pole ta küll midagi ütelnud.” Seejärel pisut kobavalt: “Ah, ise nad ajavad asja keeruliseks.
Müük ei oska oma tööd planeerida. Plikad sahmivad kogu aeg. Pidevalt on kiire-kiire-kiire. Ise nad
ka ei tea, mida teevad. Minu arust pole siin midagi hullu, küll asjad lahenevad iseenesest.”
“Arvad? Äkki peaks esmaspäeval arutama seda asja?”, tegi Enrico viimase katse. “Ise tead,” vastas
André, “minu arust pole lahti midagi, töö käib, küll me hakkama saame. Mul pole temaga ausalt
öeldes midagi rääkida. Tehku müük oma tööd ja lasku meil oma tööd teha.” Enrico tundis Andréd
juba kaua ja sai aru, et siit enam midagi välja ei ime. Aga ta tundis, et midagi on korrast ära.
***
Enricole meenus, kuidas nad olid EUROSTEEL’i üle võtnud ja kiiresti reorganiseerinud. Nad olid
vähendanud töötajate arvu 40-lt 8-le ja keskendunud terastorude ja profiilide turunišile, kuna
sealsed marginaalid olid kõige kõrgemad ja konkurents kõige nõrgem. Nende strateegia oli olnud
viljakas. Downsizing2 oli olnud valus aga õige lahendus. Samas oli väike firma hoopis midagi
muud, kui suur. Tohutult palju tuli ümber õppida Nad olid otsustanud, et ei koorma iseennast, oma
töötajaid ja firmat erineva paberimajanduse ja kirjapandud reeglitega. Igaühel pidi olema hea tööd
teha ja igaüks pidi ise endale koormuse valima. Selline arusaamine kehtis ka töötajatele ja kõik olid
sellega rahul. Igaüks tegi oma tööd, kõigil oli vabadus otsustada ja valida. Selline töökorraldus oli
sobinud kõigile
Ajapikku oli firma siiski kasvanud, tänaseks töötas peakontoris juba 20 inimest. Kuid hoolimata
sellest olid nad suutnud säilitada lameda organisatsiooni, vaba suhtluse ja vahetu kommunikatsiooni. Kuna funktsioonid olid personaliseeritud ja kõik teadsid oma kohta organisatsioonis ja oma
töö tähtsust kogu firma seisukohalt, siis ei olnud kombeks korraldada aeganõudvaid koosolekuid ja
mõttetuid arutelusid. Kõik need aastad oli firma töötanud nagu üks suur sõbralik pere. Ausalt öelda
ei olnudki esinenud mingeid konflikte või probleeme. Kuna hierarhia puudus ja omanikud käitusid
nagu tavalised kolleegid, siis valitses firmas suurepärane kambavaim
Ja seda oli ka vaja. Viimased kaks aastat olid EUROSTEEL’ile olnud väga rasked. Ettevõte oli kaks
aastat järjepanu kahjumis. Konkurents oli tugevnenud ja tuli teha tõsiseid jõupingutusi, et nina vee
peal hoida. Nad olid läinud karmile kokkuhoiupoliitikale. Just pool aastat tagasi olid Enrico, André
ja Primo otsustanud, et kärbivad oma palkasid selleks, et ei peaks ära saatma ühtegi oma töötajat.
2
Personali vähendamine.
2
Ergo Metsla 2005
Nad uskusid oma ettevõttesse ja inimestesse. Koos otsustati maksku, mis maksab suurendada
ettevõtte kliendibaasi ning alustada uute kaubagruppide müüki.
Peale poole aastast rasket tööd olid lõpuks näitajad hakanud paranema. Mahud kasvasid ja koos
sellega käive. Firma oli jõudnud lõpuks jooksvalt break even’isse. Viimane poolaasta ei olnud
osutunud kergeks kellelegi. Töötati viimase piiri peal ja kõigi ootused olid kõrged. Aga kas tõesti
oli tema enda fookus pisut firma põhiüksuselt kõrvale läinud? Ta oli käivitanud tütarfirma Tartus ja
tõsi küll: viimased poolteist aastat oli tema energia kulunud Tsehhi firma loomisele.
***
Esmaspäeva hommikul sõitis Enrico kõigepealt lattu. Ladu oli mahalaadimise ootel veoautosid täis,
väravate taga olid klientide autod, laos tormas õlise näoga André edasi tagasi nagu elektrijänes.
Tema järel riburadapidi laotöölised ja kliendid. Enrico läks müügimeeste ruumi. Seal segas Reemo
lusikaga kohvitassis ja vaatas Enricole otsa. “Asjad on jamasti,” ütles ta, “näed, mis toimub. Plikad
ei taha Andréga isegi rääkida. Ta saadab meid kõiki pikalt ja teeb nii kuidas ise heaks arvab. Tartu
auto seisab reedest saadik siin, Timo on väga vihane.”
“Jah, ja ma ei julge enam klientidele otsagi vaadata,” ütles Piia vahele. “Ausõna, ma ei võta telefone enam kah! Mul ükspuha, laske mind või lahti aga kõik see on jube nõme, mis siin toimub!”
“Ole nüüd rahulik, esmapäev ju! Küll rahulikumaks läheb.” rahustas teda Gerda. Piia särtsatas:
“Kurat, juba paar nädalat on iga päev esmaspäev! Ise te pealikud nõuate kogu aeg: rohkem käivet,
rohkem käivet! Nii ei saa, töömehed on kah juba André suhtumise üle võtnud. Isegi ei vastata enam
raadiosaatjate kaudu kutsetele. Kuidas niimoodi tööd saab teha, ah?!” Enrico võtis saatja ja kutsus
nende uut laojuhatajat Lehot: “Leho! Leho! ” Saatja krabises. “Leho kuuleb!” Enrico vaatas
võidukalt Piiale otsa andis saatja talle ja ütles: “Palun.”
“Jätke Leho rahule” kostis saatjast André vihane hääl. “Tööd on nii palju ees, et te ajate asjad siin
hullemaks oma närvitsemisega!” Piia küsis vastu: “Kes see siin närvitseb? Ise te ei vasta, kui me
teid kutsume. Ja see ei ole ilus kui te Lehoga meid pidevalt pikalt saadate!”
“Kuule ära õienda! Lase mul tööd teha! Sa räägid liiga palju ja üldsegi ...!” Susises raadiosaatja
André häälega. “Mis ja üldsegi?” nõudis Piia. “Ah, ma ei räägi Su’ga enam! Sinu käitumist arutame hiljem. Ma mõtlesin, et ma ei tõsta seda teemat üles, aga ise tead...” vihastas André.
Enrico võttis saatja oma kätte. “André, mis lahti on?” Saatjast kostab jälle raginat “Ah kuule ma
pärast omavahel räägin, ole hea mees, lase meil tööd teha. Müük on niigi niipalju sitta kokku
keeranud, et jätkub rookimist laupaõhtani!” Enrico vaatas otsa oma vastas olevatele inimestele.
“Mis meie!” Läks ka Gerda põlema. “Mis jura ta ajab!” Reemo noogutas pead ja ütles Enricole:
“Nojah. Näed isegi, mis toimub. Vahepeal tundub, et kohe minnakse käsitsi kokku.” Ta rüüpas
kohvi ja vaatas Enricole otsa. Reemo suurepärane enesevalitsemine oli üldteada. Aga Enrico sai aru,
et Reemo on vihane. Ka Enrico hakkas närvi minema. “Nii, täna õhtul peale tööd istume siin kõik
maha ja räägime asjad sirgeks.” Tüdrukud nurisesid: “Ei tea, miks peale tööd, me ei ole arves-tanud,
peame kõik plaanid ümber tegema! Sa ei saa meile niimoodi eksprompt asju peale suruda!”
“Kuulge, ega ma seda enda pärast ei tee. Ise näete: asjad on korrast ära. Vaja on rääkida. Tahate
selle jama ära lõpetada või ei?” Enrico vaatas jällegi kõigile pikalt otsa. “Ma ei sunni teid, aga ma
soovitan. Räägime kõik koos neist asjadest, äkki saame aru, mis valesti on.” Peale mõningast ja
suhteliselt teravat arutelu lepiti kokku, et peale tööd saab kogu asjaosaliste seltskond nõupidamiseks
kokku. Üllataval kombel olid André ja Leho sellega momenselt nõus.
Seni kuni Enrico autoga kontori poole sõitis, hakkas talle üha enam kohale jõudma, mis tegelikult
toimumas oli. Organisatsioon oli tõsises kriisis. Probleeme paistis olema nii töökorralduse kui
inimestevaheliste suhete osas. Ta sai aru, et tema kohese sekkumise vajadus oli vältimatu.
3
Ergo Metsla 2005
Kontoriuksest sisse lennates vaatas ta tapva pilguga Primole otsa ja lajatas: “Mida kuradit me
teeme? Müük ja ladu on sõjas! Kliendid on närvilised, meie inimesed on tigedad. Oleksid Sa näinud
seda mahalaadimata autode järjekorda ja klientide summa, kes lootusetult oma kaupa ootasid!
Kuidas pagana päralt on see asi nii kaugele jõudnud ja miks meie sellest alles siis teada saame kui
üksteise kõride kallale minnakse? Saad sa aru, see pull kestab juba paar nädalat! Ja kõige hullem on
see, et just algas hooaeg ning me ei saa mitte mingil juhul hoogu maha võtta!”
***
Peale tööpäeva lõppu sõitis Enrico laomajandisse. “Noh mis lahti on?” Reemo alustas: “Nägid ise,
mis siin päeval toimus. Klientide järjekorrad. Me oleme lõpuks müügi käima saanud ja nüüd paneb
ladu meile sellise tala. Kogu meie müügitöö on vastu taevast kui ladu kiiremini tööle ei hakka.”
Enrico vaatas ringi. “Nojah tundub küll, et mingi pudelikael on laos. Aga see selleks, miks te kõik
üksteise peale nii tigedad olete?”
“Kuule kas sind ei ajaks närvi, kui keegi sinu hea töö sekunditega peesse keerab? Ah?”, läks Piia
käima. “Ja kui sulle kogu aeg sitasti üteldakse. Kuule see pole ju normaalne kui Timo saadab auto
reedel siia kauba järgi ja see alles täna peale õudsat rapsimist ära laetakse. Mis sa arvad kes sõimata
saab? Timo pole minuga rahul, aga mida ma teha saan: ladu ju ei lae ära. Kui ma midagi julgen
öelda, saan André käest sellise sahmaka, et elu isu läheb ära. No vot, nüüd istungi siin ja ei saa aru,
miks ma üldse seda tööd teen. Samal ajal helistavad kliendid ja seisavad siin leti taga järjekorras.
Me oleme Gerdaga jumala ära peedistatud juba! Vabandusi ja naeratusi ei jätku enam”
Enrico ütles naljaga pooleks Andréle: “Noh, mida sa ahistad plikasid niimoodi!? No ma ei usu, et sa
neid tegelikult ka sõimad.” Ta üritas olukorda pehmendada ja nalja abil tekkivat pinget maha võtta.
See taktika ei toiminud.
“Ah nii. Nüüd olen mina see süüdlane jah? Ise saadavad mulle nagu kiirrongiga kliente kaela. Ma
pole fakiir, et suudan kümmet klienti korraga teenindada. Pealegi on meil ainult üks kraana. Peaks
ikka arvestama meie võimalustega. Tead selline tunne on, et müük ei saa hästi aru kuidas laos asjad
käivad. Me ei jõua päeva jooksul süüa, suitsu teha ega isegi kempsus käia! Nii kiire on.” Piia
osatas: “Mis kiire! Miks siis maha ja peale laadimine teil nii kaua aega võtab? Valerka ajal igatahes
käisid asjad hoopis kiiremini.”
“Kurat! Sa ütled seda sellise häälega nagu ma meelega sulle sitta keeraksin.” Nähvas André.
“Valerka ajal polnud meil niipalju kliente ka!” Ta vaatas mõrvari pilguga Piiale kuklasse ja siis
Enricole otsa “Noh näed nüüd, selline rivistamine käib kogu aeg, kuidas sa oled siis rahulik. See
müügi rabelemine hakkab vaikselt ära tüütama. Proovi ise siin tööd teha!” Ta lisas resigneerunult:
“Oleks pidanud ikka Valerkat kinni hoidma” Valeri oli olnud nende pikaajaline laojuhataja, kes
seoses isikliku elu muutusega oli hiljuti ootamatult elama asunud Venemaale. “Ära nüüd hakka,
André” ütles Enrico kannatamatult. “Ise Sa tahtsid lattu tulla ja ajutiselt seda tööd teha kuni me uue
inimese leiame ja välja õpetame. Noh Leho on nüüd olemas ja mulle tundus, et asjad laabuvad. Sinu
enda jutt paari nädala tagant, kui ma ei eksi.”
Leho kehitas ennast ja ütles: “Ausõna ma ei jõua. Raadiosaatjast kostab pideval ainult:
Leholeholeholeho! Mul on parasjagu mingi kliendi teenindamine käsil, kui tüdrukud mind lao teise
otsa mingit toru lugema saadavad. Kui ma siis ütlen, et ei saa minna – klient on ju, siis saan
sõimata, et neil kah ja ootab telefoni otsas ja tahab kohe vastust saada. Aga mina olen ju üksi!”
Gerda vaatas selja taha Leho poole ja ütles mürgiselt: “Häh! Sa ei vasta ju raadiosaatjale. Sind pole
mõtet kutsudagi. Sa oled täitsa mõtetu mees! Muideks, Andréga on täpselt sama moodi,” lisas
Gerda. “Kokkuvõttes tuleb meile info laost kas liiga aeglaselt või liiga hilja, või ei tule üldse.”
4
Ergo Metsla 2005
Leho ütles Enricole: “Oeh. No mõtle ise, kui ma parasjagu loen väikesi torusid ühekaupa ja sel
hetkel hakkab saatja mölisema. Mis ma siis teen? Jätan lugemise pooleli, räägin tüdrukutega ja
hakkan algusest pihta või loen lõpuni ja võtan siis tüdrukutega ühendust? Igal juhul aeg läheb.”
André viskus lao kaitsele. “Just. Nad nagu ei teakski kui palju nad meile kliente korraga ette saadavad ja kui palju meil parasjagu sissetulevaid kaupu autodelt maha laadida on. Ütlen veelkord,
meil on ju ainult üks kraana. Mõelgu ka kui kaua meil läheb aega ühe kliendi teenindamise peale
või auto tühjakslaadmise peale. Kuradi lihtne on saatelehte välja kirjutada, aga platsi peal võtavad
asjad aega. Te müüte liiga kiiresti! Ise näete ju aknast, mis laos toimub, aga üldse ei arvesta” André
jätkas: “Peale selle on teie poolt meile antud laadimiskorraldused ebaselged. Üle ühe on nii, et siis
kui meil on kaubad komplekteeritud ja oleme valmis neid kliendile peale tõstma tuleb mingi
muudatus teie poolt. Kas siis tuleb midagi juurde leida või maha võtta. Jälle aeg läheb ju. Kas te ei
oska või ei taha siis oma tööd kuidagi korraldada?”
André jätkas: “ Kusjuures mitte ainult meile lattu ei anna te segaseid korraldusi vaid ka saagimisse.
Kogu aeg on mingi jama, et valesti lõigatakse ja kliendid ootavad ja nii edasi. Kurat need kuhjad
valestilõigatud detaile on minu raha ju mis seisab! Te ei planeeri ju mingilgi moel saagimistellimusi. Kõik käib nii nagu jumal juhatab, ühel päeval uhab saag nagu hull ja teisel päeval pole mehel
midagi teha. Ise tekitate segaduse ja siis olete meie peale vihased.” Enrico sai aru, et jutujärg tuleb
André käest ära võtta. “Kuulge, aga äkki peaks siis kuidagi klientidele mingid järjekorrad
kehtestama?”
Selle peale vastas Reemo: “Minu arvates pole see hea mõte. Meie konkurentsieelis on alati olnud
kiire teenindus ja järjekordade puudumine. Igaüks kes lattu tuleb saab oma kauba pikema jututa
kätte. Me ei saa teha nii nagu konkurentid, kes veavad kaupu välja nädala jooksul ja vajavad
komplekteerimiseks samuti nädalat.”
“Ladu peab hakkama ennast kiiremini liigutama!” nõudis Gerda, kes sai lõpuks rääkida. “ Kõik käib
liiga aeglaselt, saetellimuste täitmine venib, kliendid ootavad. Pealegi, kuidas me saame tööd teha
kui Leho ja Andrus meile ei vasta? Meie ju ei tea siin torude pikkusi ja olemasolu. Meie töö
spetsiifika on ju selline, et kuna kõik torud on eri pikkusega, siis ei ole meil neid kusagi kirjas.
Ainult kaal on arvutis. See on teie ülesanne, meile jooksvalt infot anda. Vaata kui mitu korda on
juhtnud nii, et me müüme midagi maha, mida meil tegelikult laos ei ole. Teinekord jälle tuleb välja
asju mida meil siin arvutis ei eksisteeri. Ma saan aru, et meetrikaalud ja suhtarvud ajavad meil
teoreetilise ja praktilise arvepidamise sassi aga kuidagi peaks meil siiski ülevaade olema. Eriti nõme
on, kui kutsume kliendi kohale, sest arvuti näitab, et kaupa on ja siis kui ta kohale tuleb selgub, et
tegelikult ei ole. Noh ja kui me siin nüüd kahtleme mõnes kaubas ja laost vastuseid ei saa siis ajab
ju närvi. Ei taha ju kah kogu aeg lollis olukorras olla kliendi ees!” Piia lisas: “Jah. Sama loll olukord
on siis kui, tuleb saagimistellimus ja me ei oska kliendile ütelda, kui kaua sellega aega läheb, sest
ladu lihtsalt ei tea või ei ütle meile.
“Kuidas me saame teile seda öelda kui te ise ei jälgi kui palju te tellimusi sisse võtate. Pagan - võtame näiteks tänase asja, meil oli pika kahepäevase tellimuse saagimine pooleli. Ülehomme hommikul on tähtaeg, teil aga on kiirelt vaja midagi kohe-kohe nagu alati. Noh me jätame selle töö pooleli, seadistame masina ringi teeme selle kiire asja ära ja hakkame uuesti pihta. Ausõna, mina küll ei
usu, et me selle tellimuse tähtajaks ära teeme. Ja ongi jama ja jälle meie süüdi.” Raius André.
“Aga meil on ju kaks saagi, kuidas ei saa?!” ütles Piia sarkastiliselt. André vihastas: “Mõlemad
töötavad pidevalt, kurat sa ei tea ise ka mida sa müüd. Kas sa tõepoolest ei mäleta, millised tellimused sul sisse antud on või mitte?” Piia nähvas: “Kuule mul ka kõik meeles ei seisa. Eriti kui
niipalju tellimusi korraga tuleb. Vanasti ei olnud ju nii pingeline!”
“Ja mida te räägite siin komplekteerimisest. Te ei tee seda ju ammugi enam. Kusjuures see aitaks
raudselt meil aega kokku hoida.” Lisas Piia süüdistavalt. “Mis mõte sellel on?” küsis André. Te
5
Ergo Metsla 2005
annate ju selle paberi mille järgi komplekteerida viis minutit enne seda kui klient kohale tuleb.
Mõtlete ka mida te teete või? Näiteks Tartu laadimised. Me saame veerand tundi ennem teada, et
auto on siin aga peale on vaja panna 30 positsiooni kaupa. See on ju kõik vaja laost üles otsida,
kraanaga tõsta, mõõta ja kaaluda. See võtab aega. Ja siis helistab Timo mulle ja ütleb, et me ei saa
laos hakkama, miks tema auto peab ootama!” André oli märgatavalt endast väljas. Ta jätkas
vihaselt: “ Pealegi, selle Tartuga on kogu aeg üks jama. Saame auto peaaegu laetud, kui tuleb jälle
mingi lisaasi. Jälle otsi, jälle laadi ja jälle aeg läheb. Lõpuks jälle meie süüdi, et Tartu auto on kaks
päeva Tallinnas kinni. Ise te korraldate seda segadust.
“Just,” toetas teda Leho, “Peale selle kulub aeg kogu aeg kaupade otsimise peale. Eriti vihaseks ajab
siis, kui me otsime seda mida olema ei peagi. Ja kuna need teie laadmistellimused pidevalt
muutuvad siis pole mõtetki midagi ette komplekteerida – niikuinii tuleb kõik ümber sorteerida ”
***
Selline sõnavahetus kestis ja kestis. Gerda ja Piia emotsioonid ühel poolel. André ja Leho teisel
poolel. Mitmeid kordi püüdis Enrico neid maha rahustada ja konstruktiivselt mõtlema panna. Aga
tulemusteta. Ikka ja jälle põrkas ta meie ja teie loogikale ning nägi kuidas mõlemad pooled
süüdistasid teist ja kaitsesid ennast. Asi lõppes sellega, et peale ühte André eriti teravat märkust
Gerda aadressil see nutma hakkas ja välja jooksis. Olukord oli kontrolli alt väljumas.
Alles hiljuti sõbralikult koos töötanud meeskond oli jagunenud kaheks. Enrico ei tundnud oma
firmat ära. Nad olid kaks tundi tegelenud jumal teab millega. Ja resultaati ei olnud. Olukord tundus
veelgi hullem kui need kaks tundi tagasi. Aga midagi tuli ette võtta. Kuid mida?
Ülesanne
1. Milles seisneb kaasuse põhiprobleem?
2. Mida peaks Enrico ette võtma? Esitage järgnevad tegevuskavad:
1. Samm - kohe
2. Samm - lähimas tulevikus (1-2 nädalat)
3. Samm - veelgi pikemas perspektiivis (3 nädalat – pool aastat)
Arvestada tuleb järgmiste kitsendustega:
a) inimeste väljavahetamine ei ole võimalik
b) teise kraana installeerimise võimalus puudub
c) hooaeg algas: seega olukord läheb aina kriitilisemaks
6